Videomängudes kasutatavate nn aardelaegaste (loot box) ja erinevate hasartmängude sarnasust on käsitletud paljudes uuringutes. Aardelaekad on mängutootjate üheks tuluallikaks, kus kehtivad hasartmängule omased tunnused: 1) panuse tegemise võimalus, 2) juhuslikkus ja 3) võimalus võita auhind.
Aardelaegaste puhul saab mängur kulutada mängu- või pärisraha selleks, et avada virtuaalne laegas, kus on suvaline auhind. Need auhinnad omavad erinevat väärtust alates täiesti tavalistest virtuaalsetet hüvedest kuni eriti väärtuslike ja “legendaarseteni” välja. Keskmine turuväärtus on neil auhindadel üldiselt siiski madalam, kui aardelaeka tasu, mille videomängur välja peab käima. Seega on mängutootjatel nn “maja eelis”, mis on iseloomulik ka hasartmängu korraldajatele.
Aardelaegastel arvatakse olevat hasartmängudega sarnased sõltuvust tekitavad mehhanismid. Seetõttu peetakse aardelaekaid röövtulu skeemiks, mis on mängija perspektiivist ülekohtune, eksitav ja agressiivne. Sarnased ostu-müügi süsteemid varjavad tegevuse pikaajalist kulu seni, kuni mängijad on juba rahaliselt ja psühholoogiliselt pühendunud või sõltuvuses.
On leitud, et mängurid, kes aardelaekaid ostavad, siirduvad tõenäolisemalt ka hasartmängude peale ja (probleemsed) hasartmängurid kulutavad ka videomängudes rohkem aardelaegastele. Ka hasartmängijad ise peavad aardelaekaid varjatud hasartmängu vormiks ja raporteerivad hasartmängude uuringutes probleeme, mis tulenevad tegelikult just videomängudes kasutatavatest aardelaegastest.
Loe lähemalt: https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0306460322000843
