Loteriid on traditsiooniliselt vaadatud kui „pehmet” hasartmänguvormi, millel on ainult üksikud negatiivsed kõrvalmõjud.
Loteriid eelistatakse seetõttu, et väga väikese summa eest on võimalik võita ülisuur jackpot. Ilma jackpotita enamus inimesi loteriipileteid ei ostaks. Siiski on loto-mängudes väiksema summa võitmise võimalus suurem kui teistes hasartmängudes, samas kui jackpot´i saamine väga väike.
Loteriimängu „rusikareeglid”, mis aitavad mõista loteriimängija psühholoogiat ja ebaratsionaalset käitumist ning mõista, miks ta oma varasemast kogemusest ei õpi on järgmised:
Kontrolliillusioon – ootused edule on suuremad, kui objektiivsed võimalused lubavad.
Paindlik omistamine – kognitiivne moonutus, mille tagajärjel mängur omistab edu iseenda võimetele ja oskustele ning ebaedu välisele mõjule. Mängur võtab oma kaotusi kui „tuleviku võite”.
Võimalikkuse kalle – mängur usub, et võimalus võita suureneb koos sellega, kui pikalt on kaotatud. Nende uskumuse kohaselt on võit tavapärane, mitte harv juhus.
Üleliiasesse lotomängu tuleb suhtuda sama kriitiliselt kui teistesse hasartmängutüüpidesse – iga situatsioon, kus inimesed tahtlikult riskivad ja raha panustavad eesmärgiga seda kasvatada, on hasartmäng.