Hasartmängusõltuvusel on teiste sõltuvustega teatavaid ühiseid jooni, mis aga keemilisest sõltuvusest eristuvad selle poolest, et ei manustata keemilisi preparaate. Sõltuvuse tagajärjeks on tüüpiliselt kehalised ja vaimsed kahjustused ning probleemid sotsiaalsetes suhetes. Sõltuvuse põhitunnused, olenemata sellest, kas tegu on hasartmängu-, alkoholi-, narko-, ravimi- või muu sõltuvusega, võib koondada kuude rühma.
- Hõivatus
- Sõltuvusse sattunud isik on väga hõivatud mängimise, joomise, narkootikumide tarvitamisega jms või on tema mõtted hõivatud raha hankimise võimalustega oma tegevuse jätkamiseks.
- Meeleolumuutus
- Ümbritsevad tajuvad paljusid sõltlasi kui vähekontaktseid, eemalolevaid ja tundekülmi inimesi, mis võib olla hõivatuse tagajärg või tingitud vajadusest välistada süü- ja häbitunne. “Kõige selle tunnetamine oleks olnud väga valulik,” on ütelnud üks endine hasartmängusõltlane.
- Tolerants
- Paljude sõltlaste puhul on tavaline, et soovitud tulemuse saavutamiseks peab pidevalt doose suurendama. Pinget ja põnevust otsiva hasartmängusõltlase jaoks tähendab see, et ta peab „kaifi” (põnevus ja heatujulisus) saamiseks järjest suuremaid summasid panustama. Tolerantsi suurenemine ei pruugi alati esineda.
- Võõrutusnähud (abstinents)
- Hasartmängusõltlased, kes ei saa mängida, võivad kogeda samu sümptomeid nagu ainete tarvitamise sõltlased, kuigi nad ei manusta keemilisi preparaate. Nad võivad kogeda näiteks stressireaktsioone nagu mure ja rahutus, ängistus, südamekloppimine ja iiveldus.
- Konfliktid – välised või sisemised
- Sõltlane satub konflikti ümbritsevatega, näiteks perekonnaga, töökaaslastega, sõpradega. Teda vaevavad ka sisemised konfliktid, mis väljenduvad süü- ja häbitundes või enesepõlgamises, samal ajal püüdes tegevuse jätkamiseks neid tundeid eemale tõrjuda.
- Vääratused ja tagasilangus (relaps)
- On väga tavaline, et neid, kes püüavad oma sõltuvusest vabaneda, tabab pärast võõrutusperioodi tagasilöök ning nad pöörduvad tagasi oma kahjuliku tegevuse juurde.