Hasartmängimise häireid tuleks käsitleda kui rahvatervise probleemi, millega kaasnevad tõsised tagajärjed indiviididele ja perekondadele. Viimase 25 aasta jooksul on laste ja noorte seas kasvanud hasartmängimine eriti arenenud riikides. Sel perioodil läbi viidud uuringud on näidanud, et hasartmängimisega seotud negatiivsed mõjud ohustavad üha enam laste ja noorte tervist ning heaolu.
Kuigi hasartmängimisest on saanud oluline rahvatervise probleem, jääb see valdkond nii ametnike kui tervishoiu töötajate igapäevatöös tagaplaanile. Noored probleemsed hasartmängurid kannatavad vaimse tervise probleemide ja ainete kuritarvitamise käes, kuid vähesed neist saavad ravi. Hoolimata sellest, et hasartmängusõltuvus on WHO poolt tunnistatud käitumishäireks, ei rahasta enamike riikide tervishoiusüsteemid vaimse tervise spetsialistide poolt pakutavat tõenduspõhist ravi.
Puuduvad ka usaldusväärsed laiaulatuslikud uuringud laste hulgas, kes on nooremad, kui 12 eluaastat. See viitab laiemale puudujäägile mõistmaks hasartmängimist ja sellega kaasnevaid probleeme laste hulgas. Ennetuslikud sekkumisprogrammid on peamised sotsiaalsed vahendid, et võidelda hasartmängu häiretega noorte seas ning vähendada hasartmängimisest tulenevat kahju ühiskonnale ja peredele globaalsel tasandil. Paljud sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid soodustavad hasartmängu levikut laste ja noorte seas, kuid ennetusmeetmeid on tunduvalt vähem, kui olukord nõuab. Puudub ka empiiriliselt valideeritud rahvusvaheline raviprogramm laste ja noorte abistamiseks.
Laiem eesmärk on koolitada noori tegema valikuid informeeritult ja kaalutletult, et osalemine riskantsetes tegevustes põhjustaks vähem probleemset käitumist. Seega on teadlaste, valitsuste ja investorite koostöö selles vallas oluline, et teadustöö tulemused oleksid ennetuspoliitika rakendamise ja edukate rahvatervise sekkumisprogrammide loomise aluseks.
Allikas:
Ferrara, P., Vural, M., Cokugras, F. C., Nigri, L., Pop, T. L., Mestrovic, J., … & Pettoello-Mantovani, M. (2019). The Risk of Gambling Disorders in Children and Adolescents. The Journal of Pediatrics, 210, 245-247.