Mitmed uuringud on püüdnud välja selgitada, millised on hasartmängusõltuvuse puhul piiravad ja soodustavad tegurid abi otsimiseks. Paraku ei ole abiotsimiskäitumise kohta eriti head ülevaadet ega teadmisi. Seetõttu koostasid Uus-Meremaa teadlased süstemaatilise ülevaate nendest uuringutest, mis abiotsimiskäitumist hasartmängusõltlaste hulgas uurinud on.
Nad leidsid alates 2010. aastast 24 uuringut üle maailma, mis sedatüüpi käitumist on uurinud. Abi otsimist võib defineerida kui igasugust sihilikku tegevust, et muuta oma hasartmängukäitumist, hõlmates sealjuures proffessionaalset abi nii veebis kui teraapiakeskuses, mitteproffessionaalset abi sõprade ja pere näol ning eneseabi näiteks raamatute, äppide jms näol. Kuigi hinnangud abiotsimise määrale olid uuringutes erinevad, leidsid autorid, et keskmine abiotsimise protsent ühiskonnas on ligikaudu 0.23%. Kokkuvõtteks võib öelda, et vaid iga kahekümneviies mõõduka riskiga mängur ja iga viies probleemne mängur otsib oma hasartmängimisega seotud probleemidele abi.
Põhilised takistused abi otsimise ja teraapiasse mineku puhul on personaalsed, näiteks soov oma probleemidega ise hakkama saada või häbi ja hirm stigmatisatsiooni ees.
Loe täpsemalt siit:
Bijker, R., Booth, N., Merkouris, S. S., Dowling, N. A., & Rodda, S. N. (2022). Global prevalence of help‐seeking for problem gambling: A systematic review and meta‐analysis. Addiction, 117(12), 2972-2985.
